15
Jun
Tehnoloogia kaitseb piraatide eest
21. sajandi teise kümnendi alguses võib tavainimesele tunduda isegi kummastav, et taaskord on käibele tulnud termin „piraatlus“, seda küll peamiselt meretranspordiga seoses kuid nagu võime lugeda hiljutistest logistikauudistest (veebiväljaanne 19. aprillil 2011), ei ole kauba ja vedaja turvalisuse probleem kadunud ka maanteelt ka ühinenud Euroopas. Ometi pakub kaasaegne
tehnoloogia mitmeid võimalusi seesuguste situatsioonide ennetamiseks ja paremaks reageerimiseks.
Lihtsaim ja levinuim – tavaline GPS-jälgimisseade küll jätab tihtipeale mulje veo kontrollitusest kuid maksab tähele panna, et tavalises paigalduses ja seadistuses on häire hetkel sellest kasu vaid niipalju, et võimaldab parimal juhul osutada nii varguse toimumise hetkele ja kohale võimalikult täpselt. Samas, tutvudes levinumate varguste stsenaariumitega – kaubaruumi sissemurdmine parklates või koguni sõidu ajal – selgub varguse fakt juhile tihtipeale alles määravalt hiljem kui pätid saagiga juba kaugele jõudnud.
Siit ka esimene küsimus – missuguste vahenditega oleks võimalik vargust tuvastada selle toimimise hetkel?
Lihtsad, töökindlad ja efektiivsed lahendused
Kõige elementaarsema lisana tavalisele GPS-jälgimisseadmele soovitan kindlasti paigaldada sõidukisse üks nn. paanikanupp, mille vajutamise korral ei pea süsteem pikalt mõtlema ning olukorda analüüsima ning saab alarmsõnumi kiiresti edastada. See on abiks nii kauba heakorra tagamise jaoks kuid eelkõige siiski juhi isiku abistamiseks häiresituatsioonis.
Küll mitte kõige suurema kahju ulatusega kuid arvatavasti kõige sagedam varguse liik veokist toimub kütusepaagi kallal ning kahjuks mõnikord ka juhi enda kaasabil. Selle mure võtab valdavatel juhtudel ära paaki paigaldatav kütuseandur, mis suudab anda signaali koheselt kui märkab, et seisva auto paagist on kadunud kütust.
Teine ning tehnoloogidele veidi keerulisem väljakutse on kaubaruumis toimuva kontrolli alla saamine. Kui on tegemist treileriga, millesse on pahategijal kõige lihtsam siseneda uste kaudu, oleks mõistlik liidestada GPS-seadmega ukseandurid või mõni muu koht elektrisüsteemis, mille abil on võimalik saada ukse avanemise kohta selge signaal. Kui aga on tegemist tenthaagisega,
mida võidakse rünnata palju rohkematest ning digitaalselt raskemini tuvastatavatest külgedest, on võimalik kasutada hoopis raputusandureid, mis valvestavad treileri vastavalt seadistustele ning annavad märku kõikidest kahtlastest liikumistest haagises.
Kindlasti võib tekkida küsimus, et kuidas oleks võimalik seadistada süsteemi nii, et iga ukse avamist või muust tavapärase laadimise puhul tehtavat toimingut ei peaks kohe kahtluse alla seadma ning laskma oma telefoni häiresõnumitega igapäevaselt pommitada. Selleks puhuks tuleks uurida GPS- teenuste poolt pakutavaid lahendusi küsides, et kas need suudavad teostada nn „tarastamise“
(geofencing) funktsionaalsust, mis lihtsamalt öeldes võimaldab määrata, kuidas seadme poolt edastatud signaale tõlgendada vastavuses seadme asukohaga. Näiteks peaks kõnealusel juhul seadistama süsteemi niimoodi, et kaubaruumi sisenemine on lubatud kindlaksmääratud kohtades – laadimisplatsidel. Kui aga kahtlane signaal saabub kusagil väljaspool „turvaalasid“, on põhjust
muretsemiseks.
Lisaks potentsiaalsete rünnete paremale tuvastamisele on geofencingust abi ka ennetaval moel. Hangitud süsteem peaks kindlasti suutma tuvastada momendi, kui veok lahkub kokkulepitud trassilt või peatub liiga kaua (näiteks ööbimiseks) väljaspool piirkondi, mis selleks ette nähtud.
Kuigi teatav hulk kurjategijaid on ja jäävad alatiseks brutaalsete nuga-tenti meetodite kasutajateks on ju teada, et GPS-signaali segaja on soetatav veebipoest juba odavamaltki kui jälgimisteenuse seade.
Seepärast maksab uurida, et missuguseid vahendeid oskavad teenusepakkujad sellisel puhul välja pakkuda, et soetatud süsteem toimiks ka lihtsamate sabotaažiaktide korral.
Häire! Mis nüüd saab?!
Tõepoolest – olles teinud investeeringu seadmetesse ja süsteemi juurutamisse ja saades esimese reaalse häiresõnumi – mis siis ette võtta? Isegi Eesti piires ei saa hakata ju ise sündmuspaika sõitma või kohe politseisse helistama, rääkimata siis Euroopas liikuvatest autodest.
Siinkohal tahaksingi rääkida vaat et kõige olulisemast – tuleb teha vahet häireedastuse (mida heal juhul suudavad kõik GPS-jälgimisteenused iseseisvalt pakkuda) ja valveteenuse vahel, mille puhul on tarvilik reaalne ja äärmiselt operatiivne sekkumine.
Tasub kindlasti uurida, kas hangitavat või juba juurutatud lahendust on võimalik liidestada mõnd turvateenust pakkuva ettevõtte infosüsteemiga, mis tagaks parima võimaliku reageerimise häire korral – lähedalasuv ning vastava ettevalmistusega turvameeskond on kahtlemata parim, mis alarmsituatsioonis midagi ette võtta suudaks. Kuigi teadaolevalt pole olemas üleeuroopalist turvateenistust, on mõned valvepartnerid selleks kindlasti paremate vahendite ja
koostöövõrgustikega kui teised.
AS G4S Eesti arendusosakonna juhi Tarvi Hirve sõnul
on erinevaid autovalve -või jälgimise teenuse pakkujaid Eestis ja mujal maailmas hulgaliselt, kuid piiriülese teenuse osutamise kogemused on vähesed või puuduvad sootuks. „G4S Eesti eeliseks on üle-euroopaline juhtimiskeskuste võrgustik, mis annab võimaluse häire teenindamiseks ka juhul kui veose või autoga peaks midagi piiri taga juhtuma. Oleme autovalve teenuseid pakkunud juba aastaid ning autode ärandamisi või ärandamiskatseid on tulnud lahendada nii koostöös Läti G4S juhtimiskeskuse ja politseiga kui ka Vene miilitsaga.“
Hädasolija jaoks on iga oodatud minut liiga pikk. Seetõttu on G4S-il Eestis ööpäevaringses reageerimisvalmiduses ligi 70 patrullekipaaži, kelle ülesandeks on olla klientidele toeks juhul, kui selleks vajadus tekib. Eesti pole selles suhtes aga kindlasti erand . Samasugune valmisolek on G4S-il suuremas osas Euroopas,” lisab Hirv.
Arikkel ilmus ka 16. juuni Äripäeva logistikalisas
